1. Mis on psühholoogiline trauma?

Psühholoogiline trauma hõlmab emotsionaalseid ja psühholoogilisi tagajärgi, mis tekivad kokkupuutel stressirohkete sündmustega. Selliste sündmuste hulka võivad kuuluda lähedase kaotus, vägivalla kogemine, surmaga kokkupuutumine, õnnetused või katastroofid. Traumaatilised sündmused on ootamatud, ohtlikud ja hirmutavad, mis enamusel inimestel tekitavad lühema või pikema aja kestel kulgeva kõrgenenud stressiseisundi. Traumaatiliste sündmuste mõju inimestele on aga individuaalne ja varieerub suuresti sõltuvalt nende senistest kogemustest ja elukulust, omandatud toimetuleku oskustest ja olemasolevate ressursside (sealhulgas eriti teiste inimeste tugi) kättesaadavusest.

2. Kuidas traumakogemus meid mõjutab?

Psühholoogiline trauma võib avalduda erinevate tunnuste ja sümptomite näol, mis mõjutavad inimese emotsionaalset, vaimset ja füüsilist heaolu ehk tema toimimist tervikuna. Paljuski sõltub traumakogemuse mõju sellest, mis täpselt on juhtunud, kellega ja millises kontekstis see juhtub. Kui me läheneme psühholoogilisest vaatest, siis on üks esimesi märke traumakogemusest emotsionaalne ülekoormus - inimene tunneb tugevat ärevust, hirmu, viha või kurbust, aga mõned inimesed võivad hoopiski sulguda endasse ja olla apaatsed ning emotsionaalselt tuimad. Trauma kogemisega kaasneb tihti pealetükkivate mõtete ja mälupiltide kogemine. Näiteks võib inimene kogeda mälusähvatusi, mis tekitavad tunde nagu traumasündmusest mingi osa korduks taas. Tihti hakkavad traumat kogenud inimesed, selleks et toime tulla häirivate meenutuste ja tunnetega, vältima kohti, olukordi või suhteid, mis neile traumat meenutavad. See aga võib viia suhetest ja suhtlemisest isoleerumiseni, seltskondlikest ja tööalastest tegevustest kõrvale jäämiseni. Ei ole harv, kui traumat kogenud inimestel on häiritud uni, söögiisu ja igapäevaelu muud rutiinid. Trauma kipub sageli avalduma häirivates unenägudes, mistõttu võidakse hakata vältima magamajäämist või kasutama näiteks alkoholi, et uinuda.
Psühholoogiline trauma võib avalduda ka füüsiliste sümptomitena nagu peavalu, kõhuvalu ja lihaspinged. Raskused keskendumise ja mäluga on samuti tavalised, mille tõttu võib olla raskem tegeleda õppimisega või tööülesannetega. Lapsepõlves kogetud trauma ehk pikaajaline stress võivad inimese keha mõjutada nii, et kujunevad välja somaatiliste haiguste sümptomid (nt südame-veresoonkonna haigused, krooniline valu, kehakaalu tõus ja kõikumine jms).
Muidugi on traumakogemusele väga iseloomulik raskete tunnete nagu hirm, süü, häbi ja viha, kogemine. See ja kõik eelpool nimetatud tunnused panevad aluse abita jäämisel eneseusu ja - hinnangu alanemisele.

Kirjeldatud tunnused varieeruvad inimeseti, ning sõltuvad ka sündmuse laadist ja abist mida on saadud ning need võivad avalduda vahetult sündmusejärgselt, aga vahel ka nö hilinenult mingi pikema aja pärast (näiteks õnnetuses hukkunud lähedase sünniaastapäeval).

3. Millal muutub traumakogemuse mõju probleemiks? Kuidas seda ära tunda?

Mitte kõigil traumat kogenud inimestel ei kujune välja psüühikahäire. Seda öeldes, peame meeles hoidma, et ka mitte traumajärgse stresshäire või mõne muu psüühikahäire kriteeriume täites, on ikkagi traumat kogenud inimese subjektiivne kogemus keeruline. Nad on kogenud midagi nii rasket ja keerulist, mis ei ole meie tavaootustega maailma ja inimsuhete toimimisest kooskõlas. Seetõttu vajab iga traumat kogenud inimene aega ning ressursse taastumiseks. Umbes ühel neljandikul traumat kogenud inimestel kujuneb välja traumajärgne stresshäire (TSH) või kui tegemist on keerukama traumakogemusega, siis ka kompleksne traumajärgne stresshäire (K-TSH).

TSH sümptomid:
1. Traumakogemusega seotud taaskogemine (mälusähvatused, õudusunenäod)
2. Traumaga seotud mõtete, kohtade, inimeste ja tegevuste vältimine
3. Kõrgenenud ohutaju (ärrituvus, kergesti ehmumine jms)

K-TSH sümpomid:
1. TSH sümptomid ning lisaks
2. Negatiivne mina kontseptsioon (self concept) – väärtusetuse, häbi, süü, tõrjutuse, lootusetuse jms tunded
3. Afekti düsregulatsioon (affect dysregulation) – emotsionaalne ebastabiilsus, impulsiivsus, dissotsiatiivsus jms
4. Probleemid suhetes ja suhetega (interpersonal disturbances) – raske olla lähedane; suhetest tagasitõmbumine; raskused suhete hoidmisel jms.

Traumat kogenutel esineb sageli erinevaid psüühikaprobleeme koos eelpool nimetatud trauma-spetsiifiliste häiretega, aga ka ilma nendeta. Ei ole harv, et lapsepõlves traumasid kogenud inimesed kogevad hoopiski meeleolu- ja ärevushäireid, dissotsiatiivseid häireid, isiksusehäireid.

4. Psühholoogiline abi ja ravi traumakogemuse järgselt

Kui inimene on kogenud traumat, siis on tähtis alati teadvustada traumat kui häirituse algpõhjust. Seda on vaja hoida fookuses, ükskõik millist abi pakutakse - psühholoogilist esmaabi vahetult sündmuse järgselt, kriisinõustamist, psühhoteraapiat või psühhiaatrilist ravi. Üldiselt soovitavad ravijuhised ravimeid kasutada vaid toetava meetmena siis, kui kannatanu enesetunne on nii raske, et see ei võimalda eneseregulatsiooni võtteid rakendada ega psühholoogilisel abil toimida. Psühholoogiline abi jaguneb kaheks - trauma-teadlik ja trauma-fookusega. Esimene tähendab psühholoogilise abi osutamist, olgu see siis psühholoogiline nõustamine või psühhoteraapia, tavapärase viisil traumakogemust arvestades. Traumafookusega psühholoogiline abi aga on näidustatud sellisel juhul, kui tegemist on TSH või K-TSH sümptomitega ning siis on sekkumise tuumaks traumatöötlust võimaldavad tehnikad (nt EMDR-is bilateraalne stimulatsioon, skeemiteraapias kujutluses reskriptimise tehnika, kognitiivse teraapias kujutluses taaskogemise tehnika või eksponeerimise tehnika). Nende meetodite eesmärk on korrigeerida traumast mõjutatuna häirunud mälu toimimist.
Igasugune traumat kogenud inimese abistamine ja ravimine peab arvesse võtma traumakogemuse olemust ja mõju ehk vastama traumateadliku lähenemise põhimõtetele. See tähendab, et psühholoogiline abi ja ravi on sensitiivne kogemuse suhtes, paindlik tempos ja sisus ning emotsionaalselt toetav.